Välispoliitika suundadest peetakse olulisimateks NATO kollektiivkaitse tugevdamist ja Eesti ettevõtetele võimaluste loomist välisturgudel

Sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll viis 11-27. novembril 2025 läbi üleriigilise välisministeeriumi avaliku arvamuse uuringu, mille eesmärgiks oli saada paremini aru sellest, kuidas suhtuvad erinevad sihtrühmad aktuaalsetesse välispoliitika teemadesse ja küsimustesse. Seejuures sooviti uurida, mida nähakse enda ja Eesti vaatest kõige olulisemate teemade ja valdkondadena. Lisaks sooviti analüüsida, kuidas nähakse ja hinnatakse Eesti välispoliitilist tegevust; milline on sellealane teadlikkus ja kuivõrd seostatakse Eesti välispoliitika sammudega välisministeeriumi tegevust.

• Uuring näitab, et elanike enesehinnanguline kursisolek Eesti välispoliitikaga on pigem hea: 61% peab end väga/pigem hästi kursis olevaks ja 36% pigem/üldse mitte kursis olevaks; kursisolek on kõrgem meeste ning vanemate seas.
• Eesti välispoliitika kõige olulisemate suundadena ootab avalikkus esmajoones kaht võrdselt tugevat prioriteeti: NATO kollektiivkaitse tugevdamist ning Eesti ettevõtetele võimaluste loomist välisturgudel (mõlemad 34%). Järgnevad koostöö Põhjamaade ja Balti riikidega (31%), väärtuste edendamine (22%) ja Ukraina toetamine (21%). Läbiv muster on rahvuspõhine: eestlased rõhutavad selgemalt NATOt ja Ukrainat, mitte-eestlased enam ettevõtete välisturge ning suhete parandamist Venemaaga (sarnane eristus kordub allpool Ukraina, sanktsioonide ja Hiina puhul). Eesti “visiitkaardina” nähakse eeskätt digiarengut/kübervõimekusi ning julgeoleku- ja kaitsekoostööd; lisandub hariduse/e-hariduse roll.
• Eesti rahvusvahelise “visiitkaardina” nähakse eeskätt digiarengut ja kübervõimekusi ning julgeoleku- ja kaitsekoostööd, millele lisandub hariduse/e-hariduse roll; samas on ka siin rühmade vahel märgatavaid rõhuasetuste erinevusi. 
• Ukraina puhul on üldhoiak toetav: 89% peab Eesti senist toetust piisavaks (55% “täiesti”, 34% “pigem”). Eesti rolli osas eelistatakse jätkamist, kas rahvusvahelise eestkõnelejana (23%), osalust samas mahus nagu enamik NATO ja EL riike (33%) või teotamist peamiselt humanitaarabiga (27%); 13% leiab, et Eesti ei peaks Ukrainat toetama. Toetus Ukrainale on samas ka majanduslikult tundlik teema: 71% oleks valmis toetust piirama/lõpetama, kui sellega kaasneks tuntav maksukoormuse kasv või elatustaseme langus; väitega “Ukrainat tuleb igal juhul edasi abistada” nõustub 52% ja 40% ei nõustu. Rahutingimustes eelistatakse joont, et Ukraina ei peaks tegema järeleandmisi; territoriaalsete loovutustega või NATO kohalolu vähendamisega seotud ideed saavad kõige vähem toetust. Väekontingendi puhul domineerib ettevaatus: 42% ei toeta vägede saatmist ühelgi juhul, 41% toetaks saatmist pärast sõja lõppu koos liitlastega (riskantsemad variandid koguvad oluliselt vähem toetust). Oluline on rahvuslik erisus: eestlaste seas on sagedasem “aktiivse toe” raam, venekeelses elanikkonnas suhteliselt rohkem humanitaarabi eelistajaid ja ka toetamise mittetoetajaid.
• Vene-suunal eelistatakse raamistikku ja koordineeritust. Sanktsioonipoliitikas toetab 29% ELis kokkulepitu piires püsimist ja 27% lisasamme koos teiste piiririikidega; 15% pooldab ühepoolseid lisasanktsioone ning 17% sanktsioonide leevendamise nimel töötamist. Ka siin on rahvuslik erisus: eestlased kalduvad enam karmistamise poole, venekeelses elanikkonnas on suurem osakaal leevendamise pooldajaid. 
• Majandussuhetes Venemaaga eelistab 39% viia suhted miinimumini ka Eesti lisameetmetega; 16% jääks “lubatud/neutraalse” raami juurde; 17% peab suhteid moraalselt taunimisväärseks, kuid lisakeelde ei pea vajalikuks; 19% toetaks suhete laiendamist. USA ja ELi vastuolude korral eelistab 56% olukorrapõhist kompromissi; 27% joondumist ELiga ja 8% joondumist USAga.
• Lähis-Ida teemades on avalikku arvamuse teadlikus madal: 50% ei oska hinnata, kas Eesti Iisraeli–Palestiina poliitika on tasakaalus; hinnangu andjatest peetakse Eesti joont sagedamini liiga Iisraeli-meelseks (25%) kui liiga Palestiina-meelseks (7%). Seisukohtade kujundamisel eelistatakse rahvusvahelist kooskõla: ELi enamusse kuulumist nimetab 23% ja ÜRO enamusega kooskõla 16%. Palestiina riigi tunnustamist toetatakse valdavalt tingimuslikult: 25% seob selle kahe riigi lahendusega, millega nõustub ka Iisrael; 19% seob selle ELi enamuse toetusega; 32% ei oska seisukohta võtta.
• Palestiina riigi tunnustamist toetatakse valdavalt tingimuslikult: kõige sagedamini seotakse seda kahe riigi lahenduse võimalikkusega, millega nõustub ka Iisrael (25%), või ELi enamuse toetusega (19%); 32% ei oska seisukohta kujundada. 
• Hiina puhul on esineb kaksikpilt: 41% näeb Hiinat partnerina, 25% ohuna ja 10% konkurendina (24% ei oska). Rahvuslik erisus on samuti oluline: eestikeelses segmendis on “oht” tugevam, venekeelses segmendis domineerib “partneri” tajumine. Hiina tehnoloogia keelustamist siseturvalisuse, kaitsetööstuse ja rohetehnoloogia valdkondades toetab 34%, vastu on 44% ja 22% ei oska. Taiwani küsimuses eelistatakse madala eskalatsiooniga lähenemist: 25% toetab majandus- ja kultuurisuhteid ilma poliitiliste suheteni minemata, 22% joondumist ELi enamusega, 28% ei oska; ka siin kaldub venekeelne segmendi enam “madala profiili” poole, eestikeelne enam EL-joondumise ja riskitaju suunas.
• Majandus- ja väärtuspõhisuse vaheline tasakaal on avalikkuse jaoks keskne normatiivne pinge: ettevõtete eksporditoe põhimõttes jaguneb arvamus täpselt kaheks – 38% eelistab majanduslikku pragmaatikat (koostöö kõigi riikidega, kui otsest julgeolekuohtu ei ole) ja 38% väärtuspõhisust (mitte soodustada koostööd autoritaarsete või põhiväärtusi eiravate riikidega ka siis, kui otsest julgeolekuohtu ei nähta); 17% ei oska öelda. 
• Arengukoostöö puhul peab 71% vastajatest Eesti panust piisavaks (24% ei oska); eesmärkidest tõuseb esile utilitaarne raam – majanduskoostöö ja Eesti ettevõtetele võimaluste loomine (34%), samas kui vaesuse vähendamine (14%) ja demokraatia/kodanikuühiskonna võimestamine (12%) on teise astme eesmärgid.

Uuringu aruande saab alla laadida siit.

Meediakajastus:

Välisministeerium

MK-Estonija

Delfi